Kadreerimisraam Ross
Tegemist oli pimikus piltide tegemise abivahendiga - täisautomaatne kadreerimisraam, mis pidi lahendama õige särituse aja leidmise probleemi.
Kadreerimisraami tööpõhimõte oli selline, et kui valgele alale oli suurendiga kuvatud pilt, siis tuli valgustundlik andur panna täpselt pildi olulisse kohta. Sellisesse kohta, mis pidi pildil jääma keskmine hall. Selleks oli raami küljel hoob ja läbi valge piimklaasi oli näha anduri asukoht. Musta nupuga sai suurendi valgust sisse ja välja lülitada.
Järgmiseks tuli proovipilte tehes leida õige säriaeg - reguleerides aja pikkust valgete nuppudega.
Kui proovipilt tuli normaalne, siis sellise seadistusega määras masin ise juba õige särituse aja teistele piltidele. Tuli aga andur pildi õigesse kohta panna ja vajutada punast nuppu.
Idee ise oli hea, kuid raami enda ehitus oli parajalt ebakvaliteetne. Paberit ei saanud korralikult raami alla ja särituse aeg kippus olema kõikuva pikkusega. Lisaks oli üpris hirmus kasutada täismetallist seadeldist vedelikega samas keskkonnas.
