Inimene mõistab sageli armastuse tõelist kaalu alles siis, kui selle kohalolu on muutunud mälestuseks ja vaikus hakkab kõnelema valjemini kui sõnad. Kaotus ei võta meilt ainult seda, mis oli, vaid avab tasapisi tee arusaamisele, et elu liigub edasi ning südames on alati ruumi uuele valgusele.
Pidev kordus muudab isegi kõige lihtsamad asjad raskeks kanda, sest hing ei toitu üksnes harjumusest, vaid ka võimalikkusest. Kui igatsus millegi uue järele jääb täitumata, hakkab puudus avalduma seal, kus esmapilgul näib olevat vaid argipäev.
Inimene, kes otsib tõde teaduse abil, võib lõpuks sattuda samasuguste küsimuste ette nagu see, kes otsib vastuseid müstikast.
Rauncil oli pidu ja see sai kohe laulu sisse ka.
Oma filmitegemise tippaegadel proovisime teha igasuguseid filme. Katsetasime erinevaid žanre, ideid ja tegelasi ning vahel sündisid lood täiesti juhuslikult. Üheks meeldejäävamaks sarjaks kujunes aga „Hullude koloonia“, millest valmis lõpuks lausa neli filmi.
On raske leida midagi hubasemat kui ahjust tulevate värskete kaneelirullide lõhn. Eriti jahedal või vihmasel päeval muudab see terve kodu hetkega mõnusaks ja soojaks. Kodused kaneelirullid ei vaja tegelikult midagi keerulist – natuke aega, pärmitaigent ja korralikku kogust kaneeli.
Armastus on hetk, kus kaks inimest tunnevad end ühe tervikuna, isegi kui tulevik jääb teadmata. Lähedus, puudutus ja teineteise kohalolu annavad elule tähenduse, mida ei saa mõõta aja ega sõnadega.
Aeg ei liigu ainult edasi, vaid koguneb inimestesse, muutes iga lahkumise millekski sügavamaks, kui pelgalt hetkeks. Inimene on alati kahe piiri vahel – selle vahel, mida ta peab maha jätma ja selle vahel, mida ta loodab veel kord kohata. Ka hapramates hetkedes sünnib kõige visam lootus, mis ei lase sidemetel täielikult katkeda.
See luuletus peegeldab inimest maailmas, kus külmus, üksindus ja kohustus saavad osaks tema olemisest. Tunnimees ei valva ainult piiri, vaid ka sisemist korda iseendas. Nii muutub valvamine lõpuks vaikseks küsimuseks inimese vastupidavuse ja tähenduse kohta.
Joonisfilm "Lend Kuule" oli põhimõtteliselt poole päeva projekt - tuli mõte, joonistasin pildid ning filmisin ülesse. Ja tulemus tuli täitsa hea.
Hea sõber oli...
Sinine sedaan kehastab maailma haprust, kus iga mõlk paljastab tõe, et kestvus on vaid ajutine illusioon. Teekond romulasse ongi olemise paratamatu saatus, mida saab taluda vaid siis, kui näeme lagunemises korduse ja ringkäigu ilu.
Täielik häving pole pelgalt füüsiline purustus, vaid sügavalt juurdunud eksistentsiaalne oht, mis varjutab iga nurga ja ähvardab saastata nii keskkonda kui ka inimhinge. Lõpuks viib see paratamatu lõpuni, kui me oma tegevust ei muuda.
Inimkogemus on tihti läbipõimunud ootuse ja lootusega, kus aja kulgemine võib tunduda kas kiire või piinavalt aeglane, eriti mingi ihaldatud sündmuse lähenedes. See universaalne tunne aja suhtelisusest ja parema homse ootusest on sügavalt juurdunud meie psüühikas.
Raunc, kes oli nooruses igasuguste loomade kasvatamisest huvitatud, otsustas ühel aastal võtta ette ebatavalise projekti – kasvatada üles mitu varest ja hakki.