CD-mängija Vega 122C
1990ndate algus oli Eestis eriline aeg – tehnika, mida varem vaid kataloogidest või välismaalt nähtud, hakkas tasapisi kättesaadavaks muutuma. Üks selline sümboolne seade oli CD-mängija Vega 122C, mis tähistas paljude jaoks täiesti uut ajastut muusika kuulamises.
Meie jaoks ei olnud see lihtsalt järjekordne elektroonikaseade. Mäletan hästi, kuidas 1992. aastal võtsime ette spetsiaalse sõidu Tallinna, et see mängija endale soetada. Tollal ei olnud ju nii, et lähed poodi ja valid – pigem oli see sihipärane ettevõtmine, kus tuli teada, kust üldse midagi saada võib.
Ostmine ise oli juba omaette elamus. CD-mängija tundus tol hetkel peaaegu futuristlik – võrreldes kassettmakkide ja vinüülplaatidega oli see midagi täiesti uut: digitaalne heli, täpne lugude valik, ei mingit sahinat ega kulumist.
Mängijaga tuli kaasa kaks CD-plaati, mille muusika tundus tol ajal üsna moodne ja isegi veidi teistsugune võrreldes sellega, mida olime harjunud kuulama. Need plaadid mängisid alguses suurt rolli, sest CD-sid lihtsalt ei olnud palju. Ja isegi kui neid kuskil leidus, olid need üsna kallid. See tähendas, et iga uus plaat oli läbimõeldud ost ja seda kuulati korduvalt – vahel lausa nii, et lood jäid pähe igaveseks.
Tehnika kohta võib tagantjärele öelda, et Vega 122C pidas ajale hästi vastu. Seade töötas üldiselt stabiilselt ja ilma suuremate probleemideta. Arvestades tollast tootmiskvaliteeti ja kasutustingimusi, oli see täiesti arvestatav saavutus.
CD-mängija kasutamine ise oli ka omamoodi rituaal – plaadi asetamine, luugi sulgemine ja hetkeline paus enne, kui muusika kõlama hakkas. See kõik andis kuulamisele kaalu ja tähenduse, mida tänapäeva voogedastus sageli ei paku.
Täna võib see tunduda lihtne ja isegi primitiivne tehnika, kuid omal ajal oli see suur samm edasi. Vega 122C ei olnud lihtsalt muusikaseade – see oli märk muutuvast ajast, uuest tehnoloogiast ja veidi ka paremast elujärjest.
Ja võib-olla just seetõttu on see mälestus siiani nii selgelt meeles.
