Viimne embus ♫
Inimene mõistab sageli armastuse tõelist kaalu alles siis, kui selle kohalolu on muutunud mälestuseks ja vaikus hakkab kõnelema valjemini kui sõnad. Kaotus ei võta meilt ainult seda, mis oli, vaid avab tasapisi tee arusaamisele, et elu liigub edasi ning südames on alati ruumi uuele valgusele.
Viimne embus
Nüüd mere ääres istub neid
Ja valab kurvalt pisaraid
Üksi istub kivi peal
Nutta tasa tihub seal
Mererannal istub neid
Ja valab kurvalt pisaraid
Lehvib tuules juuksepael
Vaikib kajakate naer
Hiljuti siin samas rannas
Kallim teda õrnalt embas
Lahku läksid nende teed
Oli viimne embus see
Merelt tuleb mahe tuulehoog
Katkestab ta nutuloo
Nagu kadund kallike
Õrnalt suudleb laubale
Ilus neid, miks nutad sa
Küll peatselt leiad parema
Kes on sama hell ja hea
Kelle rinnale võid panna pea
Raunc, Pihlaspea, 9. september 1995