Kinokaamera Aurora 219
Samaaegselt pildistamisega oli mul huvi ka filmimise vastu. Enamus filme saigi tehtud lihtsa Aurora 219 filmikaameraga.
Foto- ja filmialaseid raamatuid lugedes kasvas mul huvi filmide tegemise vastu. Kui fotograafiaga tegeles nõuka ajal põhimõtteliselt igaüks, siis filmimisega tegelemist ma näinud ei olnud. Selle tõttu oli filmimine minu jaoks suur müstika, et mida selleks kõike vaja läheb ja kuidas asjad käivad. Huvi oli ikkagi nii suur, et võtsin selle keerulise õpiteekonna ette.
Kaamera ostsin ma endale suvel kanatapamajas teenitud palga eest, selleks oli Aurora 219. Maksis 110 rubla, suur raha tol ajal, tööinimese keskmine palk.
Tehniliselt oli see kaamera lihtne. Püsifookuskaugusega objektiiv, ei olnud moodsat suumobjektiivi. Objektiivil pildi teravust seada ei saanud, pildi teravus sõltus avast. Kuid see ei olnud probleem, sest kõige lahtisema avaga oli pilt terav juba 1,5 meetri pealt. Filmimise kiiruseid oli ainult üks - 18 kaadrit sekundis, aegluupi ja kiirvõtteid teha ei saanud, kaaderhaaval ka filmida ei saanud. Selle eest oli kaameral automaatne ava seadmine ja mootoriga filmivedu. Kuna AA tüüpi patareisid ei olnud tihti saada, siis kasutasin kaamera tööks suuremate patareidega välist toiteplokki. Mulle iseenesest selle kaamera lihtsus meeldis, sain pühenduda loomingule, ei pidanud mõtlema erinevatele tehnilistele variantidele.
Kinofilm pandi kaamerasse spetsiaalsetes kassettides. Ühte kassetti mahtus 15 meetrit 8 millimeetrise laiusega filmi, millega sai filmida 3 minutit ja 20 sekundit. Filmi müüdi nii koos kassettidega, kui ka rullides, mis tuli ise pimedas kassetti panna. Tavaliselt oli saada mustvalget filmi 45 ASA tundlikkusega ja värvilist filmi 32 ASA tundlikkusega. Kuna üpris tihti ei olnud 15 meetrist 1x8 filmi saada, siis sai osta 10 meetrist 2x8 filmi ning see enne kassetti panemist pooleks lõigata.
Filmid vajasid ka ilmutamist ja selle lahendasin nii, et esialgu viisin ma mustvalged ja värvilised filmid Tallinnasse fotolaborisse ilmutusse, kuid üsna kiiresti hakkasin mustvalgeid filme ise ilmutama ja laborisse viisin ainult värvilised filmid. Laborisse viimine oli omaette tegemine, sest elasin Tallinnast 100 km kaugusel ja lapsena bussiga-rongiga käimine oli omajagu seiklus. Mustvalge filmi ilmutamine oli ka väga huvitav, sest positiivprotsess erineb tavalise filmi ilmutamisest. Kui tavalisel mustvalgel filmil on töötlus ilmutamine-kinnitamine, siis positiivprotsessis on ilmutamine-pleegitamine-valgustamine-ilmutamine-kinnitamine.
Aktiivse filmimisega tegelesin umbes 2 aastat, peale seda kadusid koos nõukaajaga poodidest filmid/kemikaalid ning ka huvid muutusid. Filmimise huviga suutsin nakatada ka Raunci ning nii me siis koos filme tegimegi. Filmida sai palju ning alustada üksjagu projekte, lõppkokkuvõttes saime 15 täiesti valmis teost, pikkustega 5 kuni 30 minutit. Žanritest dokumentaal-, kroonika-, mängu- ja multifilmid.
