Jumalagajätt ♫
Aeg ei liigu ainult edasi, vaid koguneb inimestesse, muutes iga lahkumise millekski sügavamaks, kui pelgalt hetkeks. Inimene on alati kahe piiri vahel – selle vahel, mida ta peab maha jätma ja selle vahel, mida ta loodab veel kord kohata. Ka hapramates hetkedes sünnib kõige visam lootus, mis ei lase sidemetel täielikult katkeda.
Jumalagajätt
Mul veel poolteist tundi ees
Kui vabaduse kellad löövad
Jah, poolteist tundi veel
Nad pikalt helisevad öös
Mul poolteist tundi veel on aega
Jumalagajätt on pikk
Mu lahkumine võtab aega
Ning nurgas süttib poolik tikk
Sõbrad, kui veel hästi läeb
Siis saatus kokku toob meid taas
Ning siis kokku lööme käed
Kui mind jälle siia toovad nad
Raunc, Pandivere, 1994