Tunnimees ♫
See luuletus peegeldab inimest maailmas, kus külmus, üksindus ja kohustus saavad osaks tema olemisest. Tunnimees ei valva ainult piiri, vaid ka sisemist korda iseendas. Nii muutub valvamine lõpuks vaikseks küsimuseks inimese vastupidavuse ja tähenduse kohta.
Tunnimees
Seal kus suvised tuuled
on külmad ja vinged
Kobrutab meri
rannal kivide ümber
Kus tuules pekslev laine
viskleb randa
Kinnitab sada viiskümmend
sõdurit kanda
Nüüd jalutab tunnimees
tuulisel teel
Ja valvab ta tiiru ja
teab mida veel
Automaat tal suur sõber,
õde ja vend
Mis vastu sõduri selga
tuultes soojendab end
Raunc, Kuressaare, august 1992