Ma istun küünlavalgel
Raunc kirjutas selle luuletuse peale sõjaväge, kui ta oli oma rännakutega Tallinnasse jõudnud.
Ma istun küünlavalgel
Igal õhtul kui pimedaks läeb
Vaid kuulda kella hääl
Tasa otsin välja küünla
ma, tikud ja tubaka
Vihm peksleb vastu aknaklaasi
Armetu tuul puid vihaselt sasib
Ma istun soojas toas
ja süütan küünla taas
Ma istun küünlavalges toas
Ja tummalt vaatan leeki
Küünal mind nõidunud ära
Olen võlutud ta särast
Lõpuks süütan sigareti
Ikka tummalt jälgin leeki
Mööda küünalt voolab alla
leegis suland küünlarasva
Raunc, Nõmme, kevad 1993