Näärid
Kui ma laps olin, siis tähistati nääre ehk aastavahetust, jõulude pidamine ei olnud tavaks ja räägiti isegi sellest, et jõulude pidamine ei ole lubatud.
Vikipeedia järgi on näärid aastavahetuse aeg Eestis, mida tähistatakse vähemalt keskajast. Selle ajaga on seotud omapärased kombed nagu näärisoku jooksmine ehk sokutamine. Nääride nimetus, tähistamine ja kombestik viitab selgelt Skandinaavia päritolule. Nimetus tuleb arvatavasti rootsi sõnast nyår ("uus aasta"). Võimalik on nimetuse pärinemine sama tähendusega keskalamsaksakeelsetest sõnadest nē jār.
Nõukogude okupatsiooni ajal, mil jõule nende kristliku tähenduse tõttu avalikult ei peetud, võttis jõulukombestiku suuresti üle näärikombestik (jõuluvana asemel näärivana jms). Eesti rahvakultuuris on näärikombestikku kõige rohkem järgitud nääriõhtul (ka: vana-aastaõhtu) ja nääriõhtu tavad, uskumused ja toidud on lähedased jõuluõhtu omadega.
Lapsena nõukaajal pakkusid jõulud mulle huvi selle tõttu, et neid ei peetud ja need olid nagu keelatud. Kuid ma teadsin, et sellel ajal käiakse kirikus. Paaril aastal käisin isegi vaatamas kirikus jõuluaegset jumalateenistust, seda ikkagi peeti, nii keelatud ei olnud. Läksin kohale, kirikus oli külm, inimesi oli palju, mängiti orelit, usumees rääkis midagi. Ega ma suurt aru ei saanud ja külm hakkas ka, nii et kaua ma seal ei olnud, aga ikka oli vaja veel teisel aastal ka vaatama minna.
Nääride pidamine oli meie peres suur traditsioon, seda pidasime alati (ja peame siiamaani). Ikka oli praad ja salatid tehtud, kuusk oli tuppa toodud ja loomulikult kingitused. Mäletan, kuidas ühel aastal sain kingituseks käekella, ilusate suurte siniste numbritega ja laia nahast rihmaga. Ning mingil teisel aastal sain mikroskoobi. Ainult 60-kordse suurendusega küll, aga väga põnev oli sellega puulehti vaadata.
