Magnetofon Nota 304
On mõned vanad tehnikaseadmed, mis ei jää meelde mitte sellepärast, et nad töötasid laitmatult, vaid hoopis seetõttu, et nad olid kogu aeg kuidagi pooleldi rivist väljas. Minu jaoks on selline aparaat nõukaaegne lintmagnetofon Nota 304.
Niipalju kui mina mäletan, oli see makk meil alati katki. Lindid käisid ilusti ringi, tulukesed põlesid nagu peab, nupud klõpsusid, aga häält ei tulnud kusagilt. Lapse jaoks tundus see lausa müstiline – masin justkui töötas, aga samas ei töötanud ka. Midagi toimus, kuid tulemust ei olnud.
Teismelisena otsustasin, et nüüd teen asja korda. Kruvikeeraja kätte ja kaas maha. Tol ajal tundus, et kui seadme lahti võtad, siis saad kohe aru, mis viga on. Tegelikkus oli muidugi teine. Mõõtsin, uurisin, liigutasin juhtmeid ja püüdsin targemat nägu teha, aga lõpuks ei saanud ma seda tööle. Pettumusest lammutasin maki üldse laiali. See oli vist nooruse kombinatsioon uudishimust ja kannatamatusest.
Tagantjärele olen hiljem skeeme ja infot uurides aru saanud, et ega seal mingit suurt viga tõenäoliselt ei olnudki. Nota 304 skeem on tegelikult üsna lihtne ja loogiline. Võimalik, et probleem peitus mõnes kontaktis, lülitis, kondensaatoris või katkises ühenduses – sellises pisiasjas, mille oleks rahulikult ja kogemusega üles leidnud. Aga noorena tundub iga remont lahinguna.
Kui makk veel töötas, siis kasutas isa selle kõrval võimendina Simfonija 2 radioolat. See kombinatsioon, lintmakk ja radioola, tundus omal ajal täiesti loomulik. Tänapäeval mõjub see peaaegu romantiliselt – kaks rasket puidust korpusega seadet, juhtmed vahel, soe lampide lõhn ja vaikselt mängiv muusika.
Sellest ajast on alles ka üks lint. Helikvaliteet on aastatega muidugi tuhmunud, sahin on juurde tulnud ja kõrgemad toonid kadunud, kuid kuulata saab veel küll. Ning just see teebki vana tehnika väärtuslikuks – mitte ideaalne heli, vaid mälestus, mis sinna peale on salvestatud.
Tehniliselt oli Nota 304 tagasihoidlik aparaat. Monofooniline makk, mille kõiki radu sai eraldi kuulata. Lindi liikumiskiirus oli ainult 9,53 cm/s, seega valikuvõimalusi polnud. Helikvaliteet oli keskmine, täpselt selline nagu tolle aja kodutehnikal sageli. Müügihind oli 106 rubla, mis polnud sugugi väike summa.
Täna vaadates ei ole see minu jaoks lihtsalt üks vana lintmakk. See on mälestus ajast, mil seadmeid parandati ise, kui sai. Ja kui ei saanud, siis vähemalt võeti lahti, et aru saada, kuidas maailm seestpoolt töötab. Nota 304 õpetas mulle võib-olla rohkemgi kui mõni töötav aparaat oleks õpetanud.
