Rotid
80-ndate teises pooles saavutas rottide lemmikloomana pidamine suure populaarsuse ja ei läinud see mood minustki mööda.
Rotid sain ma Tallinnast, Raekoja platsil asuvast loomapoest – ühe valge emase ja musta-valgekirju isase. Mäletan hästi sõitu rongiga tagasi: rotid olid kotis, kott seisis mu jalge ees. Mingil hetkel pilku sinna heites märkasin, et üks rott oli end juba kotist välja pressinud ja istus nüüd rahulikult koti peal, justkui nautides sõitu.
Alguses elutsesid nad mu toas puuris, kuid üsna pea kolisin nad lauta – hais kipub rottidega paratamatult kaasa käima. Esialgu hoidsin neid sealgi puuris, kuid peagi jätsin ukse lahti ja nad võisid vabalt ringi käia. Nad ei läinud kuskile, vaid jooksid hommikul mulle rõõmsalt vastu, kui toitu viisin.
Peagi hakkasid nad usinalt sigima ja ühel hetkel lugesin laudas ringi jooksmas juba 25 rotti. Püüdsime neid müüa, kuid tol ajal kasvatati rotte igal pool ning huvilisi polnud.
Olen kuulnud jutte kurjadest ja hammustavatest rottidest, ent minu omad sellised ei olnud. Nad ei hammustanud mind kordagi, kuigi võtsin ka pimedad pojad vahel pihku. Rotiema püüdis neid vaid õrnalt tagasi võtta, ilma igasuguse agressioonita.
Eriti huvitav oli jälgida, kuidas nad pesa ehitasid. Kui pojad sündisid, siis piisas mul puuri kõrvale ajaleht visata – rotid hekseldasid selle peeneks ja vooderdasid oma pesa pehme paberiga.
Usun, et neil oli vabadust nautides tore elu. Ja võib-olla jookseb kuskil looduses siiani mõni minu rottide järeltulija vabalt ringi.
