Väikebuss Toyota Hiace
Oma esimesed sõiduõpingud tegin ma väikebussiga Toyota Hiace, mille mu vend endale ostis ja ägedaks tegi.
Kui mu vend selle auto endale ostis, siis oli see kollast värvi tavaline väikekaubik. Vend lammutas selle täiesti laiali, tegi tehniliselt korda, värvis üle ilusa rohelise värviga (mida kahjuks must-valgete piltide pealt näha pole) ja paigaldas külgustele lammutusest ostetud aknad. Samuti sai buss lisaks teise istmerea ning vaheseina istmete taha.
Eriti meeldis mulle selle väikebussi istumisasend, mõnus kõrge ja laia vaateväljaga. Samuti väärib ära märkimist käigukang, mis oli paigutatud rooli külge. Väga mugav!
Lisaks oli sellel bussil üks eripära, mis pani mind algaja autojuhina arvama, et kõik diiselautod ongi sellised. Nimelt ei olnud vaja esimese käiguga kohalt ära minnes gaasi vajutada. Lasin siduri lahti ja minek. Hiljem selgus, et kõik diiselmootoriga autod ikkagi ei ole sellised.
Selle autoga juhtus mul väike intsident ka. Sellel ajal, kui mu vend seda bussi omas, töötasin ma parajasti ühes kaupluses, mis asus kodust umbes kolme kilomeetri kaugusel. Nädala keskel sain ma tööle koos vennaga, kuid laupäeviti pidin vaatama ise, kuidas sinna kohale saaksin. Siis kasutasingi ma tihti selleks venna bussi. Sõitsingi siis ükskord sügisel poodi, väljas oli päikeseline ja karge, oli esimeste öökülmade aeg. Poe juurde jõudes tahtsin bussi parkida tavapäraselt ninaga seina poole, kui avastasin, et pidurid ei tööta. See oli suur ehmatus, ma ei saanud aru, milles asi, kas ma ikka vajutan pidurit või mis iganes. Tegelikult pidurid ikkagi töötasid, lihtsalt maapind oli libe. Asi lõppes sellega, et buss vajus aeglaselt vastu seina. Vend oli just vahetult enne seda paigaldanud ette suured lisalaternad, need siis vajutasid bussi ninapleki sisse väikesed mõlgid, laternad ise jäid terveks. Ma proovisin seestpoolt mõlke välja vajutada ja arvasin, et ega vend midagi ei märka, aga märkas ikka küll, juba kaugelt, kui nägi mind kodu poole tagasi sõitmas.
