Aurora kinokaamerad olid nõukaajal tuntud harrastusfilmijate kaamerad, millega jäädvustati pereüritusi, reise ja igapäevaseid hetki. Lomo-s toodetud super 8 kaamerad olid mõeldud lihtsaks koduseks kasutamiseks ning nende tugev konstruktsioon ja praktiline ehitus tegid neist laialt levinud seadmed.
Suureks edasiminekuks minu fotograafiaalases arengus oli valgusmõõtja soetamine. Üle- ja alavalgustatud võtete tegemine vähenes tunduvalt. See tähtis valgusmõõtja oli Leningrad 8.
Mõned esemed jõuavad inimese kätte lihtsalt juhuslikult, kuid jäävad alles palju pikemaks ajaks. Nii juhtus minul Moskva 4 kaameraga, mille sain kunagi sõber Andruselt. Tema käest saadud vana tehnika ei olnud lihtsalt riiulikaunistus, vaid päris tööriist, millel oli ajalugu, kaal ja iseloom.
Panasonic Lumix DMC-LX3 ühendab oma ajast ees olnud tehnilised omadused ja erilise filmiliku pildikeelega Leica objektiivi. Ostsin selle 2008. aastal ning kasutan seda siiani. See on jäädvustanud olulised hetked perest ja reisidest ning pakub endiselt iseloomu, mida uuem tehnika alati ei anna.
Järjekordselt esimene asi. Seekord minu esimene digipeegelkaamera. Loogilise jätkuna oli kaubamärgiks Nikon ja mudeliks valisin sel hetkel saadaoleva D50-ne.
Üheks olulisemaks kaameraks minu fotohuvi teel võib pidada fotoaparaati Zenit ET ja seda just seetõttu, et kasutasin seda järjest ajaliselt kõige kauem. Samuti toimus korralik tehniline hüpe.
Fotograafia on minu jaoks alati olnud rohkem kui lihtsalt nupuvajutus kaameral. Vanasti ei piisanud pildi tegemisest – see oli alles pool teekonnast. Tõeline maagia algas alles siis, kui võtsin kätte filmiilmutustanki.
Seda valgusmõõtjat käisime me poes ainult imetlemas, tundus täiuslik ja ideaalne töövahend, kuid hind oli meiesuguste teismeliste jaoks liiga suur.
Alguses suurendasin ma pilte oma tuppa ülesse seatud fotolaboris. Iga kord, kui oli tahtmine pilte teha, tuli suurendusaparaat, vannid ja muu kama tuppa tassida ning aknad pimendada. See oli väga tüütu, ettevalmistamine oli raskem kui suurendamine ise.
Fotoaegreleesid on mul kogunenud juba paras hulk. Mitmeid neist kasutasin ma aktiivselt fototöödes, teised olid rohkem nö ilu pärast.
Minu esimene fotoaparaat, mille ostsin TPL-is teenitud palga eest.
Nullindate alguses soetasin oma esimese videokaamera. Seda oli vaja kõigepealt pere tegemiste jäädvustamiseks ning lisaks oli see ka minu filmitegemise huvi loomulik jätk.
Raunci esimene fotoaparaat oli oma isalt saadud Chaika II. Päris heal tehnilisel tasemel täismetallist kestas poolkaader formaadis kaamera.
Kui ma olin paar aastat Nikon F55-ga pildistanud, siis tuli tunne, et tahaks endale ikka mingit veel paremat fotoaparaati. Müüsin F55 maha ja ostsin Nikon F80-ne.
Kui minul oli fotosuurendi Neva-4, millega sai ka laifilmide pealt pilte teha, siis Rauncil oli suurendi UPA-510. Peab mainima, et see oli tavafilmide jaoks isegi parem valik.